Retk läbi lumise metsa

18. jaanuari hommik algas meil tuuliselt Simunas ja aeg-ajalt sadas nii vihma kui ka rätsakat lörtsi. Kui 17. jaanuaril võtsime suuna Mällo paisjärve poole, siis seekord me kõndisime küll järve äärde välja, aga edasi suundusime sealt sügavale lumisesse metsa. Metsas lebas endiselt paks lumekiht, mille sügavus ulatus 10 sentimeetrist veelgi kõrgemale. Kohe metsa ääres oli kuulda juba kaunist linnulaulu, meil õnnestus vaadelda rasvatihaseid, leevikesi, varblasi ja isegi sabatihast. Sabatihasega kokku saamine tuli minu jaoks üllatusena, polnud teda varem näinud enda silmaga. Olime jõudnud juba natukene sügavamale metsa ja siis hakkasid ilmuma meie ette rebase, jänese, kitse ja isegi põdra jäljed, mida oli sõna otsese mõttes iga 50 meetri tagant lumel. Metsa ääres oli ka raba, kus nägime laugast, mille servad olid paksult porised. Läksime natukene lähemale ja nägime uuesti põdra jälgi, üks põder oli varem ilmselt sinna sisse kukkunud. Maas vedeles ka üks pikk puuoks, lükkasime selle sinna laukasse, küll oli alles sügav, üle 150 sentimeetri kindlasti. Pärast, kui hakkasime tasapisi metsast välja jõudma, siis märkasime jälle hulgaliselt kitsede jälgesid ning isegi värskeid pabulaid. Täitsa tore oli vaba aega veeta looduses.