Ka Laupal esines sel perioodil (16.07- 19.07. 2001) äikest iga päev. Tavaliselt olid äikesed Laupast veidi eemal idas, kuid nende vägevust oli juba kaugele näha.
16. juuli pärastlõunal mõõdus ida poolt väga tugevat äikest andnud pilv, siia tuli sealt ainult kerget vihma. sama päeva õhtul nägin teleri vahendusel põrutavaid uudiseid Ida-Eestit laastanud võimsatest äikesetormidest.
Esimene (ja ka kõige hullem) lähiäike tabas tõsisemalt Laupat ööl vastu 17. juulit 2001. Ärkasin äkki kohutavate kõuekärgatuste saatel ja panin siis kohe jooksuga pimeduses, mida lõhestasid arvukad välgud, üle õue kõrvalhoonesse elektrit välja lülitama (peakaitse asub seal). See oli ausalt õeldes ikka tõeline julgustükk, sest jooksin suurte kuuskede all ja tõusnud oli võimas pagi. Vihma veel ei sadanud. Jõudnud tagasi tuppa asusin seda möllu kohe videokaameraga filmima. Algas lühiajaline, kuid tugev paduvihm, koos rahega. Kahjuks oli kaamera aku mul pooltühi ja seetöttu ei saanud seda möllu järjest filmida ja palju huvitavat jäi filmimata. Äike mõllas mitu head tundi, vastu hommikut see vaibus.
Hommikul avanes alles mõõdunud äikeseöö tagajärjed. Tugev tuul oli ümber lükanud osaliselt vana lippaia. Ühel kõrvalhoonel oli katus osaliselt kahju saanud. Aias oli õunapuul murdunud haru. Laupa pargist läbiminev tee oli tihedalt täis oksarisu. Ühe maja juures oli murdunud suur puu ja see kukkunud elektriliinile, mille tagajärjel murdus ka betoonist elektripost ja see kukkus sodiks sealsamas asuva küttepuude varikatuse. Kuna purustused moodustasid ühe sirge, oli alust arvata et tegemist võis olla trombiga, mis ulatus juba nõrgenenud kujul välja ka minu koduaeda. Umbes 1,5 km minu kodust lõunakagus oli välk purustanud 10 kV kõrgepingeliini isolaatori ja pinge alla jäänud juhe jäi rippuma umbes meetri kõrgusele maapinnast. Õnneks keegi selle juhtmega kokku ei puutunud.
Hiljem kuulsin et umbes pool kilomeetrit minu kodust põhjas oli nähtud öösel keravälku.
Sama päeva õhtul mõõdus Laupast ida poolt ülitugev äike, sadas siin seekord vähe.
Järgnev öö oli siin rahulik.
18. juuli päev oli taas väga palav. Õhtul kerkis lõunast taas ähvardav äikesepilv, mis lähenes kiirelt Laupale. Pilve eesmises servas oli näha omapärast veidi heledamat valli moodi moodustist. Pilv ise oli aga suht väike. Kui pilv kohale jõudis, tõusis äkki tugev pagi ja samas algas tugev vihmasadu. Nähtavus sajus oli väga halb. Kuigi kell oli alles 8 õhtul, läks üsna pimedaks. Siin-seal sähvisid välgud, mis õnneks pahandusi siin ei tekitanud. Äike mõõdus üsna kiiresti ja kaugenes põhja suunas, kus see ka nõrgenes. Lühikest aega sadanud tugev paduvihm põhjustas ajutist üleujutust, mis taandus kiiresti. Saabus paaritunnine rahu.
Ööl vastu 19. juulit muutus taevas lõunas taas rahutuks. Kauguses valgustasid taevast välgud ja oli kuulda kõuekõminat. Ka see äike võttis suuna otse Laupale. Erinevalt oma eelkäijast seekord tugevat pagi polnud, ka sadu polnud eriti märkimisväärne, kuid välgulööke jagus arvukalt üsna lähedale. Toas kostsid elektrijuhtmetest plaksatused. Õnneks sellega ka asi piirdus. Lõpuks äike taandus.
19. juuli päev tõi kaasa kuumalaine lõpu. Toimus külma frondi üleminek, mis Laupal jäi pea märkamatuks. Korraks ilmusid vaid taevasse rahutud pilved ja korraks tõusis ka tuul, tuli mõni üksik piisk vihmagi. Kuid see oli ka kõik. Nii lõppes siis siin see 2001 aasta juulitormide seeria.
Tarmo Hermann soovis jagada ka tema enda jäädvustatud videot juulitormist:
Tarmo Hermanni lindistused:
Janek Sumberg:
"Valgamaal, Helmes võttis tuul suurel hulgal väga jämedaid puid maha".
Tarmo Tanilsoo:
16. juuli 2001:
Tegelikult hakkasid sündmused arenema juba öösel. Kella kolme paiku öösel käis Lagujast üle esimene äike. Ise enam ei mäleta, mis kell ma tollel hommikul üles ärkasin, aga mina mäletan ööst ainult ühte äikest. Neid võis ehk isegi veel olla(vaadates TÜ keskkonnafüüsika instituudi ilmajaama andmeid, on näha äikesele viitavat järsku õhurõhu tõusu ka kell 6 hommikul.). Ennelõuna oli rahulik ning päike paistis. Kella poole ühe ajal pärastlõunal läks Tartusse sõiduks - oli vaja minu rehabilitatsiooniplaani teha. Mina mäletan seda, et kui me Lagujast välja sõitsime, oli väljas palav ning näha oli nagu kiudpilvi... Siis hakkas jälle pihta. Kell oli vist natuke üks läbi, kui mulle tundus, et väljas on kuulda piksemürinat. Olin siis parasjagu vanematega Lunini tn. haiglas. Siis võis selle mürina tembeldada aga veel linnamüraks. Samal ajal ma nägin aknast lääne poolt midagi kahtlast tulemas(praegu arvan, et ta võiski olla rünksajupilv, kuigi viimaseid õppisin tundma alles 2004. aastal) Kella poole kahe ajal aga oli väljas läinud juba üsna hämaraks ning müristamist ei saanud ignoreerida. Kella kaheks said asjad Tartus aetud ning läbi vihmasaju jooksin koos vanematega autosse. Me jõudsime linnast välja viimasel minutil. Vallandus selline padukas, et Tartus tekkisid üleujutused... Niisiis sõitsime edasi Nõo poole. Siit mäletan seda, kuidas pilv oli väga must. Väljas oli nii pime (TÜ KKF ilmajaam mõõtis vaata, et öist valgustustaset!), et Nõos käivitus tänavavalgustus. Samal ajal, väljas sähvisid välgud ning mulle tundus, nagu oleksin sattunud dokumentaalfilmi "Raevutsev Taevas." Kui me kella kahe ajal Nõkku jõudsime, hakkas tulema rahet. Rahe oli tugev... Samal ajal, väljas vesi tuiskas, nagu oleks lahti troopiline torm, mitte äike. Selleks ajaks oli elekter katkenud nii seal kui ka minu kodus. Rahu saabus kella kolmeks-neljaks päeval.
Õhtul hakkasin aimu saama olukorra tõsidusest. Kesklainelt oli kuulda prõkse(millest ma veel sellel ajal eriti aru ei saanud...). Kuna elekter oli ikka veel ära, siis hakkasin raadiot kuulama. Meil oli siis väike patareidega raadio, kust ma hakkasin täistundidel uudiseid ahmima. Kell sai kuus õhtul ning Vikerraadios algasid uudised. Ning siis ma kuulsin seda - Ida-Virumaal olevat tornaado olnud ning inimene on saanud surma. Samuti kuulsin elektrikatkestustest. Edasi: PAANIKA! (Nimelt pelgasin äikest sellel ajal meeletult, mulle meeldis ta ainult siis, kui ta oli kusagil mujal). Pärast kella kuut õhtul hakkas lääne poolt taas taevas pilve minema. Mäletan kõrgrünkpilvi, kuid tuli ka tumedam pilvemass. Kella kolmveerand seitsme aegu hakkas ka müristama. Vikerraadios tulid kell 19 uudised, mida ka mina kuulasin. Uudistesaate lõpus aga teatas diktor (kes oli vist Mall Mälberg), et Päästeamet hoiatab keeristormide eest. Kella kaheksasest uudistesaatest mäletan seda, kuidas see sama diktor ütles ilmateate järel: "Tormihoiatus on antud tervele Eestile". Mõtlesin isegi krabada raadio kaasa ning paluda isal ennast 2 kilomeetri kaugusele vanavanemate poole viia(seal on nimelt keldrid. Nüüdseks olemegi nende poole ära kolinud). Otsustasin viimasel hetkel kohale jääda. Nägin samal ajal juba lõunas taas tulemas väga musta pilvemoodustist. Praegu arvan, et võisin näha pilveseina. Nimelt oli üleminek heledamalt pilveosalt tumedamale suhteliselt järsk. Igatahes läks väljas taas üsna pimedaks ning väljas tõstis tugeva tuule. Ja taas välgud ja vihm! Pärast seda aga tuli rahu majja ning sai magama minna.
17. juuli:
Sellest päevast mäletan seda, et kell 6 hommikul sai toona majas ainsa mobiiltelefoni aku tühjaks (akut laadida ei saanud - elektrit polnud). Ärkasin suhteliselt varakult üles. Oli soe hommik. Tõin postkastist ajalehe ning nägin - raju oli ühekorraga nii esi- kui ka tagaküljelugu. Hommikul kuulsin raadiost uusi hoiatusteateid äikeste ja tornaadode (või nagu soome- ja eestipäraselt öeldes - trombide) ohu kohta Eesti idaosas. Raadios teatati liiklusteadetes, et Tallinn-Tartu maanteel on liiklus häiritud langenud puude tõttu. Siis mängis mul raadio viimasel kui täistunnil. Päeval käisime perega iga päev Mõrtsuka järve ääres. Samuti mäletan, et oli jälle palav päev. Käisin veel isa ja õega(õe osas pole päris kindel) metsas tormikahjusid vaatamas ning tõesti oli näha üksikuid murdunud puid. Termomeeter näitas taas üle 30 kraadi. Päeval tuli äikest.
Lembit Aare fotod tormikahjustustest Jõgevamaalt, Kärde külast, Vallimäe talust:
Geidi Zibo, Tudu küla, Lääne-Virumaa:
Tol päeval hakkas õudne kuumus juba hommikul. Kuna meil oli maasikakasvandusest sel ajal veel jäänud alles suur maasikapõld, siis veetsin palju oma aega seal, ka sel tormipäeval.
Maasikaid vitsutades jäi mulle silma metsa poolt üles kerkivad tumedad pilved. Tükk aega ei pööranud me neile tähelepanu ja hiljem, kui ma hakkasin põllult maja poole tagasi minema, avastasin, et need tumedad äikesepilved olid tekitanud justkui ühe suure ja tumeda seina metsa taha. Vahepealset aega, et kuidas see torm täpselt hakkas jne, seda ma kahjuks enam ei mäleta.
Edasi mäletan juba seda, kui torm kestis. Minu vanaisa oli parasjagu poest teel koju. Mingil määral oli torm juba sel hetkel peal, sest kui vanaisa koju jõudis ja me ukse tema jaoks haagist lahti tegime, siis see metsik tuul, mis väljas oli, see lõi ukse tagurpidi, tänu millele pidime hiljem tormi eest ukse nööride või mingide asjadega kinnitama ( ma ei mäleta täpselt,kuidas me ukse hiljem suletud saime). Igatahes, mingi hetk läks õues täiesti pimedaks ja hakkas jube tuul, millele lisandus ka veel äike. Õues oli lausa nii tume, et aknast ei näinud mitte midagi välja. Äike oli meeletu. Ma ei ole kunagi äikest kartnud ,ka lapsena mitte, kuid sel päeval vanaema pani mu ühte nurka tugitooli istuma ja ma lihtsalt karjusin, nutsin ja olin täiesti hüsteerias. Kuigi see oli ammu, mäletan veel siiani neid tundeid, mis mind sel hetkel valdasid. Nagu ütlesin, äike oli meeletu. Läbi akna ei näinud, mis väljas toimus ,kuid aeg-ajalt võis näha läbi selle musta loori välgu sähvatusi. Ühel hetkel käis meie maja kõrval väga suur sähvatus ja pauk. Sellest vanavanemad järeldasid,et välk lõi kuskile sisse. Olime kõik paduhirmus, et välk ainult maja ei tabaks. Tol ajal ei olnud meil neid uusi ja tänapäevaseid pakkettaknaid, vaid tavalised puidust raamistikus, üsna halvas seisukorras klaasid ees. Tänu sellele kostus kõik õues toimuv tuppa. Need tuulevilinad, kõminad, meeletu kohin, raksatused jne - minu, kui 6 aastase lapse jaoks oli see väga õudne. Samuti kadus ka vool. Kuna õues oli täiesti pime ,siis oli automaatselt ka toas pime, mille tõttu süütasime küünla(d).
Kui torm läbi sai jaõues taas valgeks ja selgeks läks, siis läksime koheselt õue juhtunut uudistama. See vaatepilt, mis meid ees ootas oli jahmatav. Metsast, mis oli meie maja taga ja ei lasknud kunagi päikest läbi, sellest oli alles jäänud lagendik. Ainult mõned puud olid püsti ja needki olid pool kõverad ja räsitud (Uurisin Geidi käest, kas puud olid risti-rästi ja tuli välja, et vist olidki). Samuti selgus ka see, et kõva laksatus meie maja korvalt tuli välgust, mis lõi TÄPSELT pooleks õunapuu. Majast ca 10 m kaugusel. Suure tormi tõttu sai ka meie toaaken kannatada, see läks väljast poolt kildudeks. Terve õuepealne oli täis igasugust sodi, träni, oksi ja lehti. Välk oli poolitanud ka naabri tee otsas olevat puud. Kahjuks ma ei mäleta, kas ja milliseid kahjustusi naabrid said. Samal päeval saime teada, et meie sugulastel oli pool eterniiti kadunud sauna ja garaaži katuselt. Nemad elavad/elasid ca 1km kaugusel meist. Pärast tormi ei olnud levi ega ka elektrit väga kaua aega. Võin ka eksida, kuid minu mäletamist mööda oli tegu lausa nädalatega. Samuti palju puid oli kukkunud erinevates kohtades maanteede peale. Seetõttu oli ka liiklus mõnda aega häiritud.
Ma ei tea, kas see nüüd just teemasse läheb, aga sel ajal, mil torm veel kestis, siis tulid meie sugulased just Tudu järve äärest. Nad plaanisid sinna ööbima jääda, kuid kui tormiks läks, siis pidid nad sealt lahkuma. Tudu järve äärest meie majani on umbes 7 km ning kuna neil autot ei olnud, siis asusid nad tormiga jala teele meie suunas. Nende muljetest mäletan, et palju puid oli kukkunud tee peale, nii eest kui tagant. Kui nad lõpuks meile jõudsid, siis olid nad läbimärjad, räsitud ja tilkusid veest. Tegelikult uskumatu, et nad üldse selle tormiga meieni jõudsid. :)
Järgmisel päeval oli ka veel nii-öelda järeltorm, kuid mingil põhjusel sellest ei ole mul mitte midagi meeles. Vanavanemate sõnul mäletan ainult seda, et see ei olnud nii hull ja tugev kui esimene, kuid oli vist samuti mingeid kahjustusi kuskil tekitanud.
3. Vabariiklik rattamatkajate kokkutulek:
15. juuli 2001 - matka 4. päev
Kell 8.00 on äratus. Telgis on nagu saunas. Veidi enne kella 09.00 alustame sõitmist Orava suunas. Oraval on kaks normaalset asja: järv ja pood. Järves teeme kohe paar mõnusat ligunemist, sest higi tilgub täiega- jube leitsak on! Kella 23.00 paiku sõitsime täiel hurraal Vaiblasse. Panime telgi üles ning korrastasime elamist. Kella 00.30 paiku heidsime magama. Kuid äkki oleme kõik kolmekesi üleval ning vahime üksteisele otsa. Mis toimub? Mis juhtus? Kõik oleme unised ning ei jaga kohe matsu lahti. Teeme telgi luku lahti ja pistame peakesed välja, automaatselt keerab tuul meie pead vasakule. See on tuul ei midagi hullu. Paneme telgiluku kinni tagasi. Istume kolmekesi täielikus segaduses, sest ilmataadil on vist mingi vemp varuks. Järsku hakkab välkude sadu. Iga sekundi tagant lööb vähemalt üks kord välku. Algab ka müristamine - pole eales sellist müristamist kuulnud, telk lausa väriseb. Välke sähvib aina rohkeb. "See ei ole siiski ainult tuul, see on TWISTER- täielik keeristorm". Telk hakkab vaikselt õhku tõusma, Priit hoiab oma keha vastas, et tuul telki ära ei lõhuks. Järsku hakkab vihma kallama. Surve on nii suur, et vihm sajab otse telgist sisse. Siin ei päästa enam midagi, kuhugi põgeneda ei ole. Tõmbame magamiskotid üle pea ja proovime magada, veelombis. "Hommikust kuni ööni fantastiline, kohati isegi liiga lämbe, öösel hirmuäratavalt jube (kahetsen, et fotokaga pilti äikesest ei teinud)".
16. juuli 2001 - matka 5. Päev:
Kella 09.00 paiku ärkame. Kõik on märg, magamiskott on poolenisti vettinud. Esimene asi vaatame välja, kas rattad on alles. Rattad elasid tormi üle, kuid maa sisse 3 vaiaga kinnitatud prügikast oli minema lennanud. Asjade korda seadmine võttis päris palju aega. Ilm oli jube hommikust õhtuni, palav ja lämbe.
Torm viis kümne aasta töö
Kõvasti laastas torm Kärde ja Pedja ümbruse majapidamisi ja metsi. "Kõik käis kähku ja suure raginaga. Nagu äikesepilve märkasin, hakkasin heina varju alla tassima. Vaid ühe hangutäie saingi sisse, juba järgmise rebis tuul käest. Suure vaevaga sain uksed kinni, siis hakkas kuuri katuselt eterniitplaate maha lendama. Nägin, kui puu paindus algul paremale, siis vasakule, tegi poolpöörde ja juba oligi puu teises kohas kummuli, juured püsti. Veerand tunniga oli enamik minu metsast murdunud või juurtega väljas. Puudest jäi ellu ja püsti vaid kolmandik. See on väga suur kahju. Rehkendamisega tuleb välja, et olen kümme aastat mitte millegi eest tööd rüganud," ohkab Männiku talu peremees Rain Urgo."
Lingikogu, kus kirjutatakse samuti 2001. aasta juulitormidest:
